Inglismaa pinnal

Saabusin Inglismaale 24.novembril, teades, et ma saabun üksi ja pean leidma bussi, mis viib mind Cambridge linnaku poole.
Uskusin, et astun lennukist maha lennujaama ja leian sealt õige bussi üles ja asun teele. Tirides oma kahte rasket kohvrit lennujaama ootepiirkonda, avastasin, et leida ühte kindlat bussifirmat kõigi teiste seast polegi nii kerge, kui olin arvanud. Stella- tüüpiliselt võõras keskkonnas, täpselt nagu Siil udus. Lõpuks siiski leidsin, mida olin otsinud ja ootasin lennujaama ees oma kohvri otsas istudes bussi. See saabuski ja paigutasin end esimesele istele, kust avanes vaade aknast välja. Istusin mugavalt omas punases elemendis...või noh, punases mantlis, kübar viltu peas ja mõlgutasin mõtteid oma tulevikust, kui järsku astus bussi mustas mantlis noormees, kes minu vastas istet võttis ja mulle tere ütles. „ Inglismaa pole see koht, kus keegi sulle lihtsalt tere ütleb..., „ mõtlesin ma. Sulaselges eesti keeles! Nii kohtasin, ma Markot, kes ilmselgelt tuli maha samalt lennult, kust minagi. Ma vist olin nii punane, et jäin hästi silma. Ma siiani ei tea, kuidas ta teadis öelda eestlasele tere. Ilmselt saan seda teada õigepea.

Selgus, et Marko õpib Cambridges juurat. Mitmel korral valmistusin talle küllaminekuks, kuid igasugused erinevad põhjused takistasid mind ja jätsin minemata. Nüüd siis plaanin minna.
Igatahes lõpuks jõudsin sihtpunkti ja oma uude elamisse. Väike maja Downham Marketis, mida omas hiina naine, keda siiani kohanud pole. Telliskivist oranzikas maja, kus sees on köök, vannituba, paar alumise korruse tuba ja trepp, mis viis mind teisele korrusele, minu uude tuppa. Tuba ise pisem kui minu ühika tuba, kuid juba esmapilgul tundus siiski hubane. Mu toas on kõige toredam osa aknalaud voodi vastas, kus saab istuda, vaadata aknast välja ning mõtiskledes teed juua. Hiljem hakkasid mu tuppa tekkima erinevad mööbliesemed ja pisiträni, mis elamiseks vajalikud on. Televiisori vajalikkusest elus ma siiski päris kindel ei ole, sest sealt ei paista suurt miskit asjalikku tulema, eriti veel Inglismaal! Siiski, koomikud on neil päris paigas ja neid on hea jälgida, sest nad paistavad aru saama inimkonna hullustest.

Harjusin oma toaga. Harjusin Downham Marketiga. Tean seda väikest vanainimeste linnakest nüüdseks juba väga hästi. Samuti harjusin oma tööga ja nüüd tegelen eesti tähestiku kasutamisega oma arvutis, sest kirjutamiseks internetis olin harjunud kasutama numbreid täppidega tähtede asemel.

Töötades väikeses nurgapoes nimega Jewellery Unique, avastasin igapäevaselt inimeste olemust ja inglaste eripära. Eestlastest erinevad nad kohe kindlasti päris palju. Loomulikult on esimene asi nende juures see, et nad kõik alustavad suhtlust ilmaolude teemadel.
Inglismaad tabas üle mitme aasta ootamatult lumi. Kõik seiskus ja paanika algas. Eestlasele üsna arusaamatu teema, sest loomulikult on lumi talvises eestis üsna tavaline ja harjumuspärane asi, isegi, kui seda on palju.

Väljas oli vaevalt viis kraadi ja tsipake lund, kui inimesed ehtepoodi sisse astusid sõnadega: „ Oh kui jõle ja külm ilm väljas on! ” Selle asemel, et öeda tere ja jätkata oma edasiste toimetustega nagu eestlased seda teevad. Mul oli kogu see aeg väga lõbus mainida, et Eestis, kust ma pärit olen, on hetkel -20 kraadi ja kuhjades lund, lootes, et see nende hädaldamise lõpetaks. Kes sellist tühist ilmahala ikka päevade kaupa kuulda viitsib. Aga noh, inimene harjub kõigega, nagu öeldakse.

Alustasin oma hommikuid haarates teele jäävast kohvi ja pagariärist oma kütuse- topeltekspresso ja karamelli-kreemi pontsiku ning tõttasin tööle. Tavaline kohv tundub siinkohal samaväärne teeveega- ei saa ju ometi loota, et seline lahja lurr su vereringe käima paneks ning samuti ei usu ma, et kümme kükkis istet oluliselt äratava toimega oleks. Mis muud teha, kui leida kütus, mis mu vererõhku elustaks, teades, et see üldiselt magab minu organismis vähemasti lõunani.

Alustasin töötamist üsna tagasihoidliku ja ebakindla olemisega, kuid harjumus hajutas ebakindlust ja keelebarjääri, mis mind aeg - ajalt külastas. Hakkasin suhtlema klientidega, parandasin nende ehteid ja vahel kui aega oli tegin mõne ehte omatarbeks. Õhtuti koju jõudes joonistasin kavandeid, korrastasin oma elamist, vahel vaatasin telekat ja kirusin mõttes interneti puudulikkust oma uues pesas. Eemal oma sõpradest. Üksnes fotod minu voodi kõrval seinal tuletasid meelde minu eelnevat elu Eestis. It was pretty awesome, ütleks ma nüüd. Kuigi Eestis olles hakkasin masenduma teatud eneseväljenduslikest elementidest. Midagi jäi pidevalt puudu ja elamiseks ei jätkunud enam raha, sest peale kooli lõpetamist polnud mul loomulikult tööd.
Inglismaale tulek päästis mind tööpuudusest, kuid eemaldas sõpradest ning igasugustest tantsutrennidest, mida alati armastanud olin. Ometi leidsin end tihti Inglismaal Cambridge hiigelsuurest spordiklubist, kus mu boss armastab tennist mängimas käia ja spas lõõgastuda. Päris rikas värk ütleks ma, meenutades, kuidas Eestis olles kraapisin oma vähese elamisraha kokku, selleks, et saaksin trennis käia ja teha, mida armastan.

Jooksin treeningmasinatel, tõstsin kange ja muid vahendeid, käisin body balanc’i trennis end venitamas, loopisin end mattidel, tehes oma breiktantsu teemasid ja tundsin end ülihästi vaatamata külmetusele, mille endaga Eestist kaasa olin toonud. Mullivannid ja saunad viisid mu mõtted sellest eemale ning värske apelsinimahl päeva lõpus paistis kirsina magustoidu tipus.
Olin lõpuks maharaputanud oma külmetuse ja jätkasin entusiastlikumalt kui varem. Kätte oli jõudnud oh õnnis, õnnis Jõuluaeg! Linn ehiti tuledega ning inimeste pähe ilmusid veidrad mütsid, mis olid segu jokkeri ja päkapikumütsidest. Mitmed päevad sisustasin ehtepoe ehtimisega. jõulukaunised, mida leidsin üsna ebaolulised olevat, kuid bossi arvates vajalikud klientide meelitamiseks. Veider. Kas kõik see kirju kuld ja kard ja kuulid ja kuusekesed mõjutab mind rohkem ostma või üldse ostma? Et kui kõik see surra-murra su ümber on, siis tuleb hoobilt jõulumeeleolu ja kukud meeletult raha laristama? Tahaks lihtsamalt elada, kui kõigi ootuste päraselt elada ja mitte minna lolliks lihtsalt sellepärast, et kõik paistavad päkapikupalavikus ringi jooksvat.

Poes käis palju inimesi, aitasin müüa palju ehteid. Parimaks müügiartikliks osutus merevaik, millest minu kallis-armas Eestimaa kubiseb. Tallinn, kus vanalinna iga nurga pealne suveniiripoeke merevaigust kubiseb ja maffia „musta” raha peseb. Jess, küll ma võisin olla rahul nähes oma igapäevaelus rohkem merevaikku, kui musta leiba taldrikul. Ühekorra leidsin pisikese leedu poe, kust leidsin kohukesi ja musta peenleiba. Päris kõva teema, siiani meenutan leiba, mis veidigi mekkis nagu Eestimaal.

„Meie igapäevast mufinit anna meile tänapäev...,” julgesin mõelda kui olin sisenenud Tescosse. Inglismaa supermarketite kett, mis vallutab armsaid väikelinnu, puksides minema liha, kala ja pagariärisid, muutes asulaid kummitustelinnadeks. „Tesco- every little helps!” lugesin poe hüüdlauset, pikas järjekorras seistes. Küllap iga natukene raha, mis inimestel on, aitab tõesti toita meie armast kapitalistlikku ühiskonda. Jess, me ei nälgi, aga meil on majanduskriis. Me lähme entusiastlikult supermarketisse, sest seal on kõik super ja me unustame kõik oma laenud ja võlad ning ringleme lõbusalt poe vahekäikudes hiigelsuurte ostukärudega rallides, kuhjates kokku kõike head ja paremat lootes parandada oma elukvaliteeti toidu ja asjadega, mida pakuvad meile kõikvõimsad Tesco jumalad. Olles väljatöödanud kõikvõimsa süsteemi, nähakse meie partnerkaardidelt meie eelistusi, et täita postkaste kõiksuguste ahvatlevate pakkumistega Tesco riiulitel. Osta 2 ühe hinnaga! Osta 3 ja säästad 1 nael 50 penni. Oh seda lusti ja pillerkaart! Eriti veel peale jõulu, kui 26. Detsember on väljakuulutatud riiklik shoppamispäev, ehk Boxingday! Tahtsin seda Nirvaanat ise kogeda ja silkasin peale õdusaid jõulusöömaaegu Kings Lynni ostupiirkonda. Inimesed moodustasid trombe poodide ukselävel järjekorras seistes, sest poed olid ummistunud ostuzombidest. Tundsin kaasa noormeestele, kelle tüdruksõbrad neid kauplusest kauplusesse vedasid ja kohtlesid neid kui pakikandjaid hotellides ainult, et ilma jootraha maksmata. Minu shopingu tuju polnud nii edev, kui enamusel, seega soetasin paar pisiasja ja jõudsin tagasi oma Kings Lynni pesitsuspaika bossi ema, Pammie, pool.

Minu seltsielu oli mõned nädalad üsna soikus ja ajaliselt sisustatud töö ja spordikeskusega. Esimesed sõbrad tekkisid üle tee kiirtoidu poes, kuhu mu näljane, ületunde tegev keha mind vedas. Kebabi jahile! „Are you okay??????” hõigati mulle üle kõrge müügileti. Mõtlesin, et näen ilmselt siis kohutav välja, sest hääletoon selles küsihüüdlauses kõlas üsna muretsevalt. Hiljem siiski tõdesin, et minuga on siiski kõik korras, leidsin end vastamisi järjekordse inglaste viisakusväljendiga. G, Sid, Ed, Allan ja teised Pakistani ja Cashmiri ja Inglise tüübid, kellega aja jooksul tutvusin kujunesid minu headeks sõpradeks ja abilisteks. Tundsin kosutust peale tööd minnes sinna kebabi poodi, kus alati mulle rõõmsalt süüa pakuti ja minu päeva kohta päriti. „Tsivilisatsioon!” mõtlesin endamisi ja näkitsesin praetud kanatiibu.

G on sündinud Inglismaal, kuid ta juured paiknevad Pakistani Ja India vahel. Eestane ütleks,et ah jälle üks tsurka. Minu arvates on ta üle prahi! Üks heatahtlikumaid ja sõbralikumaid inimesi, keda mul on õnn oma sõbraks pidada, olgugi, et lendan varsti tagasi kodumaa pinnale. Tean, et tagasilend Kuninganna maale pole kaugel. Tegevust siin leidub ka minu tulevikus, usun end lootvat. Mitte Downhamis ehk, kuid teistes inglisma soppides.

Käisin väljas ka bossi õepoja Charlie ja tema sõpradega, kes samuti mulle meelvad. Kõigi nende poiste seas tundsin end alati vabalt ja sissesulanduvalt. Käisime baarides ja pubides, klubides. Jõime õlut ja vaatasime jalkat ning mängisime arvutimänge ja loopisime nooli märklauda. Minumeelest päris hea vabaaja sisustus vahelduseks tööle.

Mu seltsielu elavnes ja ajaveetmise võimalused avardusid oluliselt. Jõulud ja aastavahetuse veetsin rõõmsalt koos nende ja bossi sugulastega. Sellesse ajavahemikku jäi palju toredaid söömaaegu ja seltskonnamänge. Koduigatsust oluliselt ei tundnud, kõik uus tundus põnev. Aastavahetusel igatsesin sõpru ja mõndadele nest helistasin ja võtsin vastu nende kõnesid ja sõnumeid alates kella 22-st õhtul, siinse kohaliku aja järgi, mil Eestimaale saabus värske 2010. Panin oma telefoni äratuskella helisama kella kümneks ja hõiskasin rõõmsalt: „Happy New Year!” Charlie sõbra pool viibides, vaatasid kõik mind ja kellaaega imelikult, mispeale hõiskasin uuesti ja uuendavalt: „Happy Estonian New Year!” Tõsteti klaase ja vastati kallistades samade sõnadega. Charlie, Lil’ Daz, Jen, Pierce, Chris, Mark, Jey- kõik omamoodi tegelased, kellega lõbusalt aega sai veedetud. Vahelduseks omaealised persoonid, kes ei pajatanud niivõrd ilmast,kuivõrd lihtsalt tundsid end vabalt.

Igasugu veidrusi esines majahoidjaga, kes juhtumisi on hiinlane. Neid tüüpe ei saa kohati üldse usaldada, sest nad pole alati siirad ja oma lubadusi pidavad. Jõulude ajal kadus majast igasugune soojustus. Millele selgus põhjendus lugedes ridade vahelt, kuuldes, et majahoidja Elsy, sai küttearve, mis ületas 800 naela. No mõni boliler võis olla ka rikkis, kuid parandja kohale kutsumiseks kulus aega kõigest kuu aega ning mõni nädal lisaks, vaatamata pidevale meeldetuletusele. Samuti polnud majas koristajat ning Poola mehed, kes majas elavad on küllaltki hügieenivaesed, et mitte öelda räpased. Hiinaliinilt kõlasid paljutõotavad lubadused muutuste suhtes, mida enamasti ei ei lmnenud või siis saabusid kummalisel moel mingi keerkäigu läbi. Maja esiukse võti oli kõigil elanikel olemas, kuid see ei lukustanud ust, olgugi et riisi-maalased seda nõudsid. Ma väsisin nendega sõdimast, kuid mu boss viitsis neid aeg-ajalt ikka torkida. Hiinlased on ise üks suur hiinamõistatus, no ei saa seda eluolu puslet kokku, tee mis tahad. Loobusin sõdimast, sest teadsin, et peagi saabun tagasi eestlaste juurde, kus mõistatused piirduvad poliitikas ja inimeste pangakontodes. Made in Estonia, püsib enamasti ikkagi ühes tükis, nii võtsin minagi end kokku ja vilistasin oma hiinamõistatuste peale.

Elu võib igal pool olla keeruline, kuid päris palju oleneb alati ka enda isiklikust suhtumisest ja probleemide lahendamise oskusest ning sageli lahenevad mured iseenesest või kaotavad oma esialgse elulisuse. Huvitav on kogeda igsugu teemasid, kuid rohkelt on asju, millele ei tahaks oma aega ja energiat raisata. Ma tahaksin ajada oma rida ilma hiinamõistatusteta ja rakendada oma oskusi, seal kus ise tahan, kuid kõik mida saan selleks teha on anda endast parim, mitte kahetseda ebaolulisi asju ja kohanduda keskkonda, vältides suuri konflikte. Usk, lootus ja armastus ei kao kuhugi niipea, kui inimkond seda iseendas ära ei kaota. Pigistame elu hapusid sidruneid ja viinamarju ja valmistame maitsvat limonaadi neile, kes usuvad, et inimeste probleeme on võimalik nutikalt lahendada ning nende pealt mõne penni või sendi ka enda tarbeks teenida. Kapitalism paistab ja loodus „rõkkab,” kätte jõudnud info!

K6ik hea algab j22tisest! K6ik hea kestab kui on j22tist!

Vahel on tuju lihtsalt nii hea :D

Pargis lapsed kiiguvad ja kelgutavad. Oh lumekest, oh lusti !

Tegin sellise kaelaehte

Ja sellise lihtsa s6rmuse

Vahelduseks pilt kohalikust shoppamisest Tescos

Lemmik maiustus...hullult head asjad...sama firma shokolaad on ka super. Seda impordin kyll terve koorma Eestisse!

Reklaamitydruk

See on nn puuvilja leib, mis maitseb nagu muhvini ja piparkoogi segu koos puuviljadega.

Leaflet/Lendleht/Flaiku meie poes myydavast kraamist

J6uluvanale abiks- On a mission 4 Santa! Et J6uluvanal oleks v2hem t88d, tuleb inimesi olemasolevast teavitada!

Hommikune kytus, tangin: Ekspresso + karamelli kreemi pontsik

On a mission 4 Santa. Lendlehti inimeste postkastidesse panemas. Lund veel polnud siis. Aga tunne oli nagu ma oleks j2lle bookgirl Ameerikas. Meenus j2lle kogu see jama, kui ilmusin inimeste uste taha :D Oh aegu ammuseid, hea et enam ukselt uksele midagi myyma ei pea.

Mu kapsad on aknataga lumes...peaks nad varsti vist 2ra s88ma

Siis kui t88le l2hen hommikul, on vaade umbes selline...suht ei midagi ytlev ja vaikne

Tesco Kass l2ks 2ra sest mul polnud talle midagi syya anda

N2e, kysib mult syya :D

Talvevaated

Vaade minu tagahoovi. Lumi on lummav! Eriti kui ilma lumeta n2eb see koht kohutav v2lja :D

Mo Maja

"Hiya!" - nagu neil siin kombeks 8elda on.

Vaade poeaknast, kui lumi v2ljas myras

Backstreet GIrl

Oma maja tagahoovis, kui palju lund oli maha potsanud

Selline joonistus praegusest kodukandist

Torearmas t88koht

P2ev enne lume tulekut

Vahva pilt poest- Whatever Next....see ytlus peaks Inglaste kohta tervikuna k2ima. Nad on t2iesti 22rmusest 22rmusesse :D

Linna keskel on selline plats, kus on selline kell :D

P2ris uskumatu v2rk, et kohalikul Kaupsil on oma maskotiloom- Kass! Ehk siis Tesco Cat!

Tesco Cat oma tavalisel valvepostil kaupsi ees

Vot sellise s88maga sain hakkama- Eesti naine on n2ljane!

Vaughani ja Keviga laup2eva 6htu Luige k6rtsus

Ykski suurep2rane 6htu ei l6pe ilma j22tiseta!

Minu aknast saab katusele minna kui iseu tuleb, aga enamasti ma hoian oma katusel toitu. Piim ja puuviljad ja tuunikala on seal praegu. Mulle meeldib, et mu toas on aken. Vaade on tagahoovi, mis on kole r22mas, aga v2hemasti on v2ljavaade !

Hommikus88k aknalaual. Hea p2ev algab rahuliku hommiks88giga, m6nusa muusika v2rske6huga toas.

Ysna minulik hommikus88k, kas pole :)

Uhh, te ei kujuta ettegi, kui raske oli sellist yhtlast pinda tekitada ja milline jubedus see vahepeal oli :D

Praegu on mul k2sil selline t88. Meisterdan ametyst kivile ymber raami, et teha sellest ripats. "Tuleb neiu, yhelt poolt...kiviga...Kivi on raske, mis tast kaasas tassida..." Vaatasin hiljuti oma arvutist "Armastus kolme apelsini vastu," m6nus 6htune ajaviide. Eesti naljakillud on ikka ehedad ja head :)

Aga see t88laud meeldib mulle rohkem. V2hem yleliigset kola, mugavam tool ja hea vaade aknast t2navale.

Siin ma olengi. T88pik on aus ja hea!